Popkunsti ja popmuusika kohtumispunkt Eesti animatsioonis
„ANIMA POP“ on kogumikplaat, mis koondab kinostuudios Tallinnfilm valminud nuku- ja joonisfilmidele kirjutatud instrumentaalmuusikat. Laias laastus 1970. aastatest, täpsemalt näpuga järge ajades aga 1960. aastate keskelt kuni 1980. aastate keskpaigani.
Omal ajal ei oleks see LP saanud ilmuda, vähemalt mitte päris sellise temaatilise rõhuasetusega. Miks? Sellepärast, et see on kogumik popkultuuri nähtustest, mida ei oleks tohtinud toonases Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidus (NSVL) avalikametlikul tasandil tegelikult olemaski olla: läänelikust noortekultuurist ja avangardismi vaimust, džässilembestest hipsteritest ja rokki kuulavatest hipidest, pikkade juustega noormeestest ja lühikeste seelikutega neidudest, elektrivõimendusega valjudest kitarridest ning kiirerütmilistest trummikäikudest, stuudioeksperimentidest ja elektroonilistest süntesaatoritest jne. Teisisõnu on see plaat omaaegsete nõndanimetatud kommunistliku kasvatuse ülesannete täielik antipood.
Läbi 1970. aastate tegeles animafilmidega aktiivselt terve põlvkond noori kunstnikke, keda mõjutas läänelik popkunst, opkunst ja ajastuomane sürrealistlikpsühhedeelne kujundikeel: Aili Vint (s 1941), Leonhard Lapin (1947–2022), Sirje Runge (s 1950), Ando Keskküla (1950–2008), Rein Tammik (s 1947), Priit Pärn (s 1946), Kaarel Kurismaa (s. 1939) või Mati Kütt (s 1947), kui nimetada siinkohal vaid mõningaid neist. Eesti kunstiajalugu ei saa rääkida neid nimesid nimetamata. Samuti ei vaja tänapäeva Eestis enam kellelegi tutvustamist selliste tuntud heliloojate ja rokkning popmuusikute nimed, nagu näiteks Arvo Pärt (s 1935), Rein Rannap (s 1953), Sven Grünberg (s 1956), Olav Ehala (s 1950), Tõnu Aare (1953–2021) või Tõnu Naissoo (s 1951). Nende noorpõlve tellimustöid animatsioonis pole küll ilmtingimata alati individuaalselt kanoniseeritud, kuid ainuüksi legendaarsete ansamblite Ruja, Mess, Apelsin või Kaseke arengulood saavad kahtlemata huvitavat lisandust seda plaati kuulates.
ANDREAS TROSSEK
Läbi 1970. aastate tegeles animafilmidega aktiivselt terve põlvkond noori kunstnikke, keda mõjutas läänelik popkunst, opkunst ja ajastuomane sürrealistlikpsühhedeelne kujundikeel: Aili Vint (s 1941), Leonhard Lapin (1947–2022), Sirje Runge (s 1950), Ando Keskküla (1950–2008), Rein Tammik (s 1947), Priit Pärn (s 1946), Kaarel Kurismaa (s. 1939) või Mati Kütt (s 1947), kui nimetada siinkohal vaid mõningaid neist. Eesti kunstiajalugu ei saa rääkida neid nimesid nimetamata. Samuti ei vaja tänapäeva Eestis enam kellelegi tutvustamist selliste tuntud heliloojate ja rokkning popmuusikute nimed, nagu näiteks Arvo Pärt (s 1935), Rein Rannap (s 1953), Sven Grünberg (s 1956), Olav Ehala (s 1950), Tõnu Aare (1953–2021) või Tõnu Naissoo (s 1951). Nende noorpõlve tellimustöid animatsioonis pole küll ilmtingimata alati individuaalselt kanoniseeritud, kuid ainuüksi legendaarsete ansamblite Ruja, Mess, Apelsin või Kaseke arengulood saavad kahtlemata huvitavat lisandust seda plaati kuulates.
ANDREAS TROSSEK